empty loving makes me seasick

Suvel olen ma olnud ikka kohutavalt hea blogija ja seda traditsiooni olen ma ka sügisel jätkanud ma vaatan. Jah, et mitte mainimata jätta kurba tõsiasja, et eile/täna öösel 0.18 hakkas sügis.


Oh well, asi seegi, et ma nädalaga ühe lause kirja olen jõudnud panna. Midagi nagu ei olekski rääkida, samas on neid asju liiga palju. Kui kedagi huvitab, mis ma teinud olen vahepeal, siis: tennis, tantsimine, noortekad, sünnipäevad, minu enda sünnipäev ja dadadada KOOL!
Kool on viimase aja kõige hullem õnnetus äkki?, mis minuga juhtunud on, sest 10 klass sõnaotsesesmõttes tapab mind. Aga olen veel elus, mida imet.
Koolipiltide, mis ma hiljuti kätte sain, peal näen ma välja nagu mõni sleeping beast, enda arust olen magada saanud piisavalt ja mingit hälvet ka nagu ei peaks olema, aga pilte vaadates jääb tunne nagu ma kohe-kohe vajuks unne.




Palju küsivad mult millal ma juba blondiks tagasi värvin, et see on palju ilusam, aga mis on teie jaoks ilus. Kas tõesti see, kui on perfektselt sirged ja blondid juuksed, selline välimus, mis võib-olla jätab hea, aga väga igava mulje, kui on peal palju krohvi nagu kõik seda harrastavad, sest võlts tõesti tundub viimasel ajal väga trendikas olevat. Ma ei hakkagi väitma, et ma ei kanna meiki, hah, võimalik, et isegi liiga palju, aga ma tunnen ennast palju paremini kui ma tean, et mu hommikusi padjalaike katab õrn kiht jumekat. Mulle pole vist kunagi meeldinud kui keegi üleliia mu välimust kiidab, kuigi ma ei saa salata, et see teeb tuju heaks ja ma olen alati väga tänulik neile, kes seda südamest ütlevad, aga nüüd kui mul on oranžid juuksed ja keegi midagi head ütleb tunnen ma end palju paremini, see on nii paljudele vastumeelt, et ma juba kiusu pärast ei taha tagasi värvida. Ja teadke, et iga kord kui te ütlete, et ma blondina palju ilusam olin annab see mulle juurde enesekindlust ja tahtmist olla punapea(oranž küll tegelikult).
Mis üldse on teie jaoks ilu või ilus?





Ma tean, ma lubasin Kassule, et ma suudan end vaos hoida ja ei räägi sellest, aga ma pean mainima kui õnnelik ja ärevil ja masenduses ja kui suur hirm mul on. Siiski on see liiga muinasjutulik, mu unistused ei ole vist kunagi nii kaugele jõudnud. Okei vahel väga salaja ja väga harva. Ma tean, et keegi mu kõrval juhib mind ja teeb kõik just nii nagu peab minema, seega ma ootan. VÄGA.

Kui keegi mulle äkki aega kingiks, käiks ma läbi kõik kirbuturud ja kaltsukad, sest ma igatsen omale leida midagi lahedat ja ilusat ja midagi, mis mulle tõsiselt meeldiks. Seda viimast on juhtunud viimasel ajal peaaegu mitte kunagi. Kõik poed Viru keskuses on nii nõmedalt igavad ja ilusaid asju täis. Need ilusad asjad muidugi minu hinnaklassi ei mahu. Viru keskus on ainuke suurem koht kuhu ma viimasel ajal sattunud olen, sest ilmselgelt olen ma olnud nagu mingi nerd ja õppinud omal pea otsast ja saanud tänutäheks ka mõned toredad hinded, aga siiski ei heasta see kõiki neid olemata olnud ostlemisi ja linnaskäike, mis oleks võinud toimuda.

Kui keegi juhuslikult 10-11 oktoober Tallinnas peaks olema, siis võib ta Solarisse (uus kaubanduskeskus, mis Sakala asemele ehitati) tulla vaatama meie väga cool'i ja disco't tantsu. Mõlemal päeval peaks need olema kell 13.00 ja 16.00. Ja kui mind seal juhuslikult nägema peaksite võite vabalt tsau öelda, kuigi ma ei garanteeri, et teid ära tunnen, siis vastu võin ma ikka teid tervitada, ja.


Mu sünnipäev oli küll üle kuu aja tagasi, aga ma ei ole tänanud teid kõiki nii armsate soovide ja kinkide eest, seega SUUR aitäh! Mul oli parim sünnipäev ja parimad sõbrad ja parimad kingitused. Kassu suutis mind muidugi oma kingiga nutma ajada, nii, et ma peatada ei suutnud, aga see on kõik tema enda süü, et sinna tobedasse GAG'i läks. Mis tegelikult võib-olla isegi hea oli. Ja aitäh kõikidele teistele veel selle eest, et nad mind meeles on pidanud isegi siis kui ma endast pikka aega märku ei ole andnud. Kui teid ikkagi huvitab, mis ma teen siis võite mind jälgida twitteris.





Jällegi ei taha ma oma postitusega kedagi solvata, eriti neid kes on blondid. Uskuge mind, ma kadestan teid vahel väga, sest teie juuksetoon sobib igasuguse riietusega perfektselt.

16 korda õnne mu pisikesele, nunnule maailmaparimale Mailisele!!! Ja palju õnne meile, et me üksteist 16 aastat taluma oleme pidanud.
Aga see kõik on sea väärt olnud!

Lack of inspiration, seega kui on midagi, mis teid huvitab ja mis mu postitused huvitavamaks teeks, siis küsige, PALUN.

nd they give me my very own pair of wings

Ida-Eesti reis, Peipsi järv, Narva jõesuu ülisuurte lainetega rand, Rakvere, Kuremaa, Salmistu, suurepärased sõbrad, oranz juuksevärv, Kirsten-Nicole, Evelin-Danielle, Inga, kartulikohvik, kaks veepäeva, pulm, ujumine, uus paar teksasid!! (seda pole juhtunud sajandeid), Pedassaar, pahad harjumused, ülehomme algav tantsulaager!!!, sünnipäev, musti:D, Käthy, Mailis, Krissu, Kassu!
Minu suurepärane augustikuu.
Tundub igav, aga ei. Mul on olnud mu lemmikuim suvi siiani.


Can't wait to meet you, dear Florida!

life's good, you know

Ma olen halb blogija, väga halb või isegi kõige halvem.
Mul ei ole mõtet kirjutada, kui ma ei ole blogmise tujus, sest siis tuleks mu blogid sama igavad, kui igavus ise.
Ma ei ole selles tujus ka praegu, aga ma tahan seda ikkagi teha. Keeruline.
Kui ma hakkaksin jutustama teile üksikasjalikult enda põnevast elust viimase kuu aja jooksul, oleks järgmisel hetkel teie hiired suunatud sellele punasele ristile, seetõttu ma üritan kõik hästi lühidalt, ja nii huvitavalt kui ma neid seiklusi edastada oskan, kirja panna.



Käisin pulmas, mis toimus raekoja platsis, oli muidugi väga ilus, aga kuna see ei olnud Eesti pulm, siis ei olnud ka suurt pidu, nagu meil kombeks on.



Olen veetnud suurepärast aega oma emme klassiõdedega Floridast, enamasti küll Kirsten-Nicole'i ja Evelin-Danielle'iga, kes on muidugi kohutavalt nunnud.
Veel suurepärasemalt olen veetnud ma aega Käthyga. Ta emme päris kindlasti arvab juba, et ma elan seal.
Oleme käinud rannas, väljas, linnas, kinos, igal pool mujal ja seda kõike täiesti edukalt.



Oh yeah, muidugi ei saa ma mainimata jätta korda, kus ma oma kiisut pesin. Ta nägi märjana välja nagu mõni abitu prügikastikass, seega ei suutnud ma terve see aeg muud teha kui naerda.
Ma võin täiesti siiralt tunda uhkust enda koristamisoskuste üle, sest ma lõpuks, kolme päevaga, suutsin teha korda oma toa ja sahtlid. "Ennast kiitmast ma ei väsi".


Kaks korda Ice Age 3'e, kord The Proposal'it ja Adventureland'i oli värskendav, kui nii saab öelda. Värskendav selles osas, et ma peaksin hakkama rohkem kinos käima. Äkki õpin isegi ära, kuidas käib naermine mõne naljaka koha üle. Tundub nagu ma oleks mõni emotsioonitu maailmavihkaja. Pole seda kunagi olnud ja ei hakka ka. Ma lihtsalt ei mõista, kuidas mõni suudab kõva häälega üle saali naerda. See on talent. Ja sellised friigid suudavad ka minu naerma ajada.
Ma olen õnnelik, et ma ei suuda kaltsukaid vähema armastada, sest ma leian sealt alati midagi lahedat teades, et ma kellegil teisel midagi sellist seljas ei näe. Ja kui ma 8 asja 35.- eest saan, olen ma muidugi eriti õnnelik.





'
Tundub nagu päike siiski ei armastaks mind. Arvasin kunagi teisiti, aga võib-olla ei olegi see nii halb.

Mu emmel on täna (19. juuli) sünnipäev, seega parimat sünnipäeva mu parimale emmele!!!
(Anna andeks, et ma su magusa koogi sisse maitserohelisega kodujuustu panin, ma tean, et sa kunagi loed seda).

Nädalavahetus vanaisa juures möödus suurepäraselt, kui välja arvata see SUUR ämblik, kes meiega koos tiigis ujus ja need kohutavad parmud, kellele ma ilmselegelt väga maitsesin. Seda on siiani tunda ja see tunne pole üldse mitte meeldiv.
Homme teeme Kirsteniga sleepoveri ja käime järjekordselt Nõmme seikluspargist läbi. Eelmine aasta oli ta zip line'ist nii vaimustuses, et lasi enda aeda selle ehitada.
"Never say never" on uskumatult hea, kuigi ma vaevalt sada lehte alles lugenud olen. Ma olen suurepäraselt halb lugeja, aga ma armastan seda siiski teha. Püsimatu nagu ma olen, ei suuda ma ühe asjaga kaua tegeleda.


Iga kord kui ma enda voodilt kella kahe suunas vaatan tekivad mul süümepiinad, sest alati kui olen otsustanud õmblema hakata, pean mingitel tobedatel põhjustel selle siiski edasi lükkama.

I don't know, olen ma imelik või midagi seesugust, aga
ma tahaks endale kohutavalt tedretähne.
Päike kahjuks minu puhul
väga ei mõju.

drop-dead-gorgeous

nonsense

Piparmündinäts ajab mind aevastama.
Iga kord, kui ma söön ja midagi peale ei joo hakkan luksuma.
Vihkan kõike, mis mind vähegi hirmsatele asjadele mõtlema võivad ajada.
Ma kardan kõikvõimalikke asju, nt linde, kõrgust, elektriliine, eriti pimedust ja üksindust.
Ma võin veeta tunde tehes mittemidagi.
Ma saan endaga väga hästi läbi.
Mulle meeldib linnas ringi käies suvalistele inimestele naeratada, kuigi ma seda vahel teha ei julge.
Ma ei karda kunagi mida arvatakse minust selle pärast, milline ma välja näen, mida ma kannan või kas mu juuksed on ilusad (on ka erandeid muidugi :D).
Kõige rohkem hirmutab mind üksi millegagi esinemine, kuigi ma armastan seda mitmekesi teha.
Ma armastan asju, mis on ebatavalised ja teistele mõttetud.
Ma olen rohkem ärevil hetkel, mil saan midagi väga odavalt, kui siis, kui midagi väga ilusat leian, sest võib-olla mitte nii ilusaid, aga odavaid asju saan ma alati ilusaks teha, raha seejuures jääb aga alles. Ma enamasti ostan ainult allahinnatud asju.
Ma pean alati meeles, kui keegi on mulle võlgu, või vastupidi, ma võin seda teha kasvõi aastaid.
Ma ei suuda süüa mannaputru, sibulat ega keedetud juurvilju.
Ma täiesti vihkan, kui naised ei kanna pesu. See ei ole väga kaunis tõesti, kui mõni väga ümber särk on seljas ja sa selle alla pesu 'oled unustanud' panna. Nii palju kui mina tean, ei jäta see meestele head muljet, aga kes teab, kes teab.
Ma armastan töötlemata(keetmata, praadimata) paprikat, pistaatsiapähklitga jäätist, burgereid ja pastat (neid asju on veel umbes miljon).
Ma võiksin osta endale lõpmatult kotte, aga neid pole iial piisavalt. Sama kehtib muidugi ka riiete ja jalanõudega.
Ma ei saa endast kunagi täpselt aru.
Mitte keegi siin maailmas ei tunne mind päriselt, vaid mina ise, kui sedagi.. siiski on inimesi, kes pingutavad selle nimel, et mind tundma õppida ja ma ei vahetaks neid mitte kellegi vastu.
Ma usun kellessegi.
Ma ei talu ÜLDSE silmakirjalikkust. See on nii kuidagi..
Ma olen TÄIELIK kobakäpp, seda teavad kõik mu sõbrad.. ma ei suudaks poes käia ilma, et ma Midagi maha ajaks, kusagile komistaks või nii täiesti kogemata midagi avaks.t
Alati, kui ma pahandustesse satun, pääsen ma puhta nahaga. (ma loodan, et ma praegu oma õnne ära ei sõnunud).
Ma jumaldan tennist ja tantsimist.
Ma tahaks elada kusagil, kus on SUURED lained ja seal surfata nii, nagu nad teevad seda filmides.
Ma armastan koristamist, eriti siis, kui saan midagi ringi tõsta, sest ma tüdinen asjadest väga kiirelt.
Ma hakkan päris tihti keset poodi laulma või tantsima nii, et ma ise seda tähelegi ei pane.
Ma täiesti jälestan poisse, kes üritavad lahedad olla sellega, kui sülitavad või nõmetsevad ja ropendavad nii palju kui oskavad, et tüdrukutele meeldida. Te ei lähe kahjuks kellegile peale:(:(:(.
Ma ei oska kunagi naerda youtube'i videode ega mingisuguste Juku naljade üle.
Mu unistuste elu oleks selline, kus ma ainult rändaks ringi igal pool, avastaks uusi kohti, tutvuks uute inimestega ja magaks oma kaasaskantavas telgis.
Ma võin nutta ka kõige tavalisema ja igavaima filmi üle. Filmid võtavad minu üle võimust ja ma ei suuda ennast kontrollida enam.
Ma olen väga nõrga iseloomuga ja mind on vahel väga kerge mõjutada. Ma enamasti ei lase seda küll teha, aga on ka hetki, kus ma annan liiga kergelt alla.
Ma oleks juba peaaegu unustanud mainida kõige tähtsama-ma ARMASTAN, ARMASTAN lokke poistel. Minu jaoks ei ole midagi rohkem külgetõmbavamat juuste ja vahel ka terve välimuse juures, kui lokid.
Ma ei ole peaaegu kunagu olnud vaimustuses pantrimustrist, aga nüüd ma ei kannata seda enam absoluutselt. See on minu jaoks kõige viimane asi, mille poole ma poodides vaatan. No offence, kuna ma tean, et paljudele teist see meeldib.. See lihtsalt olen mina.
Vahel olen ma täielik tähenärija ja ma võin korrutada oma emmele kas või mitu kuud, et see on vahel, mitte vahest.. olen väsimatu sellel alal.
Ma armastan inglise, prantsuse ja eesti keelt.
Vene keelt ma selle eest aga vihkan ja ma olen täiesti kindel, et ma ei ole ainus. Me Kassuga võiks raamatu kirjutada lausa, sest need vestlused teemal, kui ebameeldivad on vene mutikesed, võivad kesta tunde.
Ma söön lagritsat, tomatimahla, igat sorti mereande ja kala, seeni.. Ma ei tea küll kui haruldane see on, aga enamik sõbrad mul neid asju ei söö.
Oh yes, ma armastan vihma. Mitte küll päevadel, kus ma oleks parema meelega päevitama läinud, aga siiski.



Ma võiks neid mõttetusi siia kirjutama jäädagi, aga ilmselt ei ole need nii huvitavad, et te neid lugedagi viitsiks, seega, kui teid midagi väga huvitab, siis võite alati küsida.

Uncles rule, I guess.

Nii jubedalt põnev inimene ma olengi, aje.
Palun, Sina, Anonymous. Ei tulnud küll selline, nagu tahtsid, aga ehk rahuldab seegi.

graduation and stuff like that

Mul on meeletult kahju, et ma pikka.. okei, väga pikka aega juba midagi postitanud ei ole, aga tänu mu lõpetamisele (jah, tobe põhjus) on olnud mul üpris kiire. Või olen ma olnud lihtsalt liiga laisk. Pigem seda viimast siiski. Aga ma võin olla ÕNNELIK ja seda selle sõna kõige otsesemas tähenduses, sest mu tunnistus oli super ja mu lõpetamine oli super, mu lõpupidu oli super ja mu sõbrad on parimad. Mata ja inka eksami viied olid mu elu parimad hinded. Siiani. Ma ei oleks suutnud õnnest vist rohkem karjuda. Oleks tegelikult, aga siis oleks minust arvatud kui mõnest hullarist pääsenuist.

Mu kingitused olid nii kohutavalt armsad, mu pere on nii toetav ja armas ning lilled olid WOW! Aktus oli lõpetamise kõige pikem ja kõige igavam osa. Vahepeal ei suutnud ma muidugi jutule üldse keskenduda ega naeru tagasi hoida, kuigi ma oma lõpetamise ajal oleks võinud ju siiski korralikult käituda, aga see selleks. Vähemalt oli viimase veerandi käitumine eeskujulik. Seda pole mul juhtunud neljandast klassist saati.

Arvatavasti tänu sellele, et mu digika akud kunagi laadijat ei puutu, jõuab see postitus palju hiljem kohale. Jälle. Aga kuna mul endal ei ole normaalset fotoaparaati ja kõik pildid on teiste käes, siis pean ma leppima olukorraga.

Ma nägin nii palju sugulasi ja tuttavaid, keda ma väga kaua juba näinud ei ole. Ja ma ei oleks eluski uskunud, et mu onupoeg nii nunnu olla võib. Temast tuleb tõsine naistemees.

Bee Movie oli järjekordselt lõõgastav kogemus. Endiste pruutide vaimud olid hirmsad, aga nad meeldisid mulle.

Kõik mure ja närvitsemine teiste pilkude ja enda suurhetke, ehk siis selle pärast kuidas ma oma tunnistusele järgi lähen on nüüd läbi. Kuidagi tühi tunne on. Ikka veel. Ma olin täna hommikul täiesti veendunud, et ma pean homme õppima hakkama ja ma ei saa jälle kaua arvutis olla. Arvatavasti oli see seetõttu, et ma pole neljapäevast kuni tänaseni ehk siis laupäevani just väga palju magada saanud, aga see oli seda väärt. You guys are amazing! Ma võiksin veel terve suvi teha eksameid. Ainult selle pärast, et see tühjus minu sees tapab mind ja ma hakkan oma klassikaaslaseid kohutavalt igatsema. Aasta tagasi ei oleks ma seda oodatagi osanud, aga viimane aasta on muutnud päris palju.

Ma siiani ei ole suutnud välja mõelda, mida oma kingiks saadud raha eest osta. Kuna mul veel iPod'i ei ole, nii imelik kui see ka ei tundu, siis mõtlesin ma iPod touch'i peale, aga life's hard. Mul tuleb täiesti kindlalt veel mitukümmend soovi ja seni kuni ma oma otsustusvõimetusega võitlen, olen ma märkamatult selle raha riietele ja muule prahile kulutanud. Mitte, et riided praht oleks, aga neid võin ma iga kell osta.

Ma tunnen kõikidele paralleelikatele kaasa, kes seal paadis olid ja külmas vees ulpima pidid. Õnneks on kõik korraskorraskorras.


Ja mõnele, kes tahab veel meie saunas istumisi või tervet seda lõpuõhtut uuesti läbi kogeda, võib seda laulu kuulata. Tahtmatult hakkan ma enda ette naerma. Õnneks kestab suvi veel kaks kuud ja seda kõike annab korrata. Ma ei oska siiani siia Youtube'st videot uploadida. Fool. Olin õgard täna, sõin üksi suure panni topolino ära, aga ma armastan pitsat! Ja ma armastan seda lõhevärvi tank-top'i, mille ma täna ostsin. Ma tahan teha midagi, midagi imelikku ja pöörast. Tahaks lugeda mõnda head raamatut ja vaadata paar head filmi ära. Nende kõrval oleks tore lõpetada ka oma õmblemistööd.

Ja ma vabandan väga nende blogi-awardide pärast, mida ma edasi ei ole andnud, ega kavatsegi anda. Ma ei ürita üldse olla ülbe, ega isekas, sest ma väga hindan teid selle pärast, et oma aega viitsite raisata minu blogi peale ja sellest huvitute. Suur-suur aitäh kõigile, kes võtavad oma aega, et kirjutada mulle kommentaar, ükskõik kas see on positiivse või negatiivse sisuga. Iga kord kui ma näen, et uus kommentaar on vaja kinnitada tunnen ma ärevust enda sees. See tunne on hea! Ma tahaks selle awardi edasi anda inimestele, kes ei ürita olla keegi teine, kes kirjutavad täiesti enda moodi ja on mingit moodi täiesti erinevad. Neid inimesi on palju. Ma usun ja loodan, et tunnete end ära.

AITÄH, et olete lõpmatuseni armsad ja toetavad.
Ma armastan oma elu.

deadgorgeous

3


Kinkige keegi mulle und palun!
Mu 72 postitus. Üpriski märkimisväärne või mis?
88 punkti.. selle juures jään veel elama, aga ma siiski ei mõista, kuidas ma saan alati midagi untsu keerata? Just need kaks punkti, mida ma vajasin olid selles ülesandes peidus, aga miks ma peaksingi õigesti lugema? Võiks ikkagi ju kirjutada nii nagu ma õigeks pean. Great.
Muidu olen üsnagi positiivne. Koristasin terve kodu ära ja nüüd korrastan oma riidekappi.Mul on tõsiselt midagi viga, sest ma ALATI koristan öösel või pigem hommikul, ma ei oska kunagi midagi kasulikku päeval teha. Ma armastan üksinda kodus olemist! Üks pisike nunnuke magab mul siin kõrval, seega ma täitsa üksi ei ole. Hi Mailis!
Ma leidsin 4 paari ilusaid kingi, aga kõik nad nagu ei oleks just need õiged lõpetamise jaoks. Kuigi ma ei saa eirata fakti, et ma ARMASTAN neid. Ja ma armastan Zarat ja Lulat ja raamatupoode ja inimesi ja kingi ja mõtet, et ma võiksin omale uusi riideid osta ja seda päkapikku oma kõrval magamas.

See postitus pidi küll piirduma lausega"ma ei saa und, i need some help", aga läks teisti. Ja muide te olete nii uskumatult lahedad. Ärge küsige, miks. Olete. Peace. I'm being weird again. Pesen hambaid, shalala..

6.54

Morning, sunshine!

cmkli funfunfun

Õh, ma ei mõista ühte asja. Miks inimesed päevitavad terve päeva, ei kasuta sealjuures päikesekreemi, näevad pärast välja nagu kõige jubedamad punetavad olevused ja siis topivad enda rantidest orkutisse või kuhu iganes pilte üles? Võib-olla on asi minus, aga minu meeelst on see kole ja ma vihkan, kui ma lähen punaseks, aga ma ei hakka seda koledust kõigile näitama. Mõelge ka natukene inimesed. Teie nahk näeb paarikümne aasta pärast välja väga kohutav. Ega ma ise väga süütuke selles vallas ei ole, ma lihtsalt loodan väga, et te mõtlete ka enne kui ilma kreemita päevitate või midagi. See muidugi tuletas mulle meelde, et ma tahaks juba päevaitama minna, sest ma tõsiselt näen väga valge välja. Mulle meeldib tegelikult hele nahk, aga mitte suvel ja mitte nii laiguline.

Mul on kogu aeg kuidagi nii palju tegemist, kuigi samas nagu ei oleks ka, aga ma ei tea isegi. 18 päeva veel ja siis võin ma tõesti rõõmust kiljuda, sest mu 9. klass on lõpuks lõpetatud. Ja isegi üpriski hea tunnistusega, kuigi ma ise tahaks paremat. Ma peaksin vist omale mingisuguse märkmiku muretsema, kuhu ma kirja panen kõik juhtunu, sest ma tean, et ma olen palju teinud vahepeal, aga kui ma mõtlema hakkan, siis ei meenu midagi. Lootuse festival on mul päris kindlasti meeles, sest see oli nii.. SUUR, kõike oli nii palju. Inger on muidugi alati nii geniaalne ja hakkab korralikes kohtades lollakaid pilte tegema.

Meil oli täna öösel väga lahe, kuigi hirmus, aga siiski tore. Ma armastan selliseid asju, jaaa väga. Nädalavahetuse olen ma veetnud enamasti kusagil väljas ja sõpradega. Minu hetkeline unistuste elu olekski selline, kus ma ainult rändaks ringi. See on nii mõnus. Ma võiksin magada kusagil lageda taeva all, kui ma teaksin, et ühtegi madu mu lähedal ei ole ja ma ellu jään. Muidugi tüütaks see mind ära, aga ma tahan selle kindlasti ära proovida. Eriti veel nüüd, kus ma Naistelehest lugesin, et üks pere läks ümbermaailmareisile. KUI lahe elu veel olla saaks?
Oh iea, meil oli ka kontsert. See oli üks parimaid kontserte mu elus üldse. Ma tõsiselt hakkan nutma, kui ma mõtlen sellele, et terve suvi ei ole tantsimist. Vabadus on sellest muidugi magusam.



Klassiga, või pigem 9 inimesega klassist käisime loomaaias teisipäeval, kui ma õigesti mäletan.
Ma pole seal nii ammu käinud, mis arvatavasti põhjustaski minus nii suurt elevust loomade nägemise üle. Ma tundsin ennast jälle viiesena. Aga see oli nii mõnus. Ja kohutavalt soe oli. Ja ma ARMASTAN ahve. Ma võiksin neid tundide viisi vahtida. Arvatavasti samastan end nendega, aga nad lihtsalt on nii lahedad ja naljakad. Ja ma ei salli linde üldse. Jubedad olevused.. Hiljem läksime Rocc Al Mare'sse. See on nii suur ja ilus. Oh jah, keegi mulle raha ei taha kinkida?

Ja lõpukleit on mul loodetavasti kõige rohkem nädala kaugusel kättesaamisest, ainus mure on see, et mul pole veel kingi. Nad ootavad mind poes.

Ma olen ostnud omale vahepeal paar pluusi ja ühed sandaalid vms. Kahjuks mitte midagi erilist. Ja õnneks ma lõpuks mõtlesin välja, mida oma kirbuturult ostetud triibulise seelikuga teha. Ma ootasin kaua, millal ma seda juba kanda saan, sest see meeldib mulle väga, aga mul ei olnud ühtegi ideed, mis sellegea peale hakata. Kuna see mulle liiga suur ja pikk oli, siis pidigi ta mu õmbluskastis vedelema.

Ma tegin juba ammu avastatud avastuse praegu, aga mu kiisu suudab ühel ajal nii nunnu kui ka täielik lollpea olla. Ta ei kuula mind enam üldse ja see muidugi vihastab mind välja, aga pärast tuleb pugema nagu mõni väike laps.
Oh, yes yes yes, dušš ootab. Ja ma üldse ei imesta, kui ma selle postituse kirjastan alles paari päeva pärast. Vähemalt on see valmis kirjutatud.

Oh jaa, ma tulin päevitamast tagasi ja ilmselt ei ole raske arvata, et ma ära põlesin. Olen silmakirjalik jah. Aga ma ajan selle oma une süüks. Üpriski loogiline, et päike mind magades õgis. Ma väga loodan, et mu punetus muutub peagi ilusaks pruuniks jumeks. Vähemalt oli uni hea ja ma kandsin mütsi. Pigem küll oma pidžaamapükse, aga tänu sellele peaksin ma täna öösel korralikult magada saama. Ja jäätis oli ka HEA. Nõme, kuigi iseenesestmõistetav oli see, et ta nii kiirelt sulas. Lisaks sellele, et me Mailisega paar head unenägu nägime, oli meil ka väga lõbus.
Te võite teda ka jälgida SIIT, sest lõpuks tegi ta omale blogi, pärast mitut kuud nurumist.. Ja isegi esimene postitus on tehtud. Selle tähistamiseks võiksime me oma sulanud jäätise ära süüa. Kõlab nagu väga hea idee.

Süstige keegi mulle tahtmist õppida oma eesti keele eksamiks, mis on kõigest nelja päeva kaugusel. Ja ma isegi ei ole veel närvis. Minu puhul ebatavaline.

Mul on päikeseallergia, how awesome!

Ma tahaks nii väga, et ma saaksin endast aru. Oh jaa.